Kartuli-lehemädanikku peetakse seenhaiguseks, kuigi Phytophthora infestans kuulub hoopis esiviburlaste riiki, munasseente hõimkonda. Viimase kolmekümne aasta jooksul on kartuli lehemädanikku tekitav patogeen Phtytophtora infestans drastiliselt muutunud, kuna on arenenud mõned väga agressiivsed haigustekitaja tüved, mis on levinud Euroopasse ja mujale maailma Kesk-Mehhiko mägismaalt (joonis 1). Lehemädanikutekitaja pärineb Mehhiko mägismaalt. Seal on P. infestans populatsioonid kõige mitmekesisemad ning sealt on ka alguse saanud kõik haigustekitaja väljaränded.
Teatakse kahte põhirännet: A) Esimene P. infestans ränne toimus 19. sajandi alguses, kus lehemädanikutekitaja jõudis arvatavasti koos nakatunud mugulatega või taimedega (pole täpselt teada) Mehhikost Põhja-Ameerikasse, ja 1840. aastate alguses liikus ta sealt laevadele toidumoonaks varutud kartulitega edasi Lääne-Euroopasse. Euroopas põhjustas patogeen 1845. ja 1846. aastal kartulisaagi hävimisega lõppenud lehemädaniku epideemia. Kartuliikalduse puudutas kõige rängemalt Iirimaad – seal suri nälga või emigreerus kokku 3 miljonit inimest.
1958. aastal avastati Mehhiko mägismaalt aga ka teine lehemädanikutekitaja paarumistüüp -A2 - ja sugulise paljunemise produktid e oospoorid (paksukestalised püsieosed). Phytohthora infestans on seega heterotalne organism, mis vajab suguliseks paljunemiseks ja oospooride moodustamiseks kahte paarumistüüpi (nimetatud A1 ja A2). Siiski olid teadlased kindlad, et lehemädanikutekitaja suguline paljunemine Mehhikost kaugemale ei jõua ja mujal maailmas see kartulikasvatust ei ohusta. Siiski läks teisiti.
B) Teine P. infestans ränne toimus 1976/77, kui Mehhikost imporditi Euroopasse suurel hulgal toidu- ja seemnekartulit. Varem väljaspool Mehhikot esinenud “vana” lihtne populatsioon asendus ka mujal “uue” mitmekesise populatsiooniga. Euroopasse tuli patogeeni uus populatsioon ilmselt koos Mehhikost imporditud kartulitega. Euroopas leiti A2 paarumistüüp esmakordselt 1981. aastal Šveitsist.
Teatakse kahte põhirännet: A) Esimene P. infestans ränne toimus 19. sajandi alguses, kus lehemädanikutekitaja jõudis arvatavasti koos nakatunud mugulatega või taimedega (pole täpselt teada) Mehhikost Põhja-Ameerikasse, ja 1840. aastate alguses liikus ta sealt laevadele toidumoonaks varutud kartulitega edasi Lääne-Euroopasse. Euroopas põhjustas patogeen 1845. ja 1846. aastal kartulisaagi hävimisega lõppenud lehemädaniku epideemia. Kartuliikalduse puudutas kõige rängemalt Iirimaad – seal suri nälga või emigreerus kokku 3 miljonit inimest.
1958. aastal avastati Mehhiko mägismaalt aga ka teine lehemädanikutekitaja paarumistüüp -A2 - ja sugulise paljunemise produktid e oospoorid (paksukestalised püsieosed). Phytohthora infestans on seega heterotalne organism, mis vajab suguliseks paljunemiseks ja oospooride moodustamiseks kahte paarumistüüpi (nimetatud A1 ja A2). Siiski olid teadlased kindlad, et lehemädanikutekitaja suguline paljunemine Mehhikost kaugemale ei jõua ja mujal maailmas see kartulikasvatust ei ohusta. Siiski läks teisiti.
B) Teine P. infestans ränne toimus 1976/77, kui Mehhikost imporditi Euroopasse suurel hulgal toidu- ja seemnekartulit. Varem väljaspool Mehhikot esinenud “vana” lihtne populatsioon asendus ka mujal “uue” mitmekesise populatsiooniga. Euroopasse tuli patogeeni uus populatsioon ilmselt koos Mehhikost imporditud kartulitega. Euroopas leiti A2 paarumistüüp esmakordselt 1981. aastal Šveitsist.
Lehemädanikust varakult nakatunud kartuli taimed. A. Hannukkala
Tänapäeval areneb haigus varem, kui kunagi varem ja lööbib lisaks soodsatele tingimustele ka ebasoodsamates – näiteks jahedam, kuivem kliima. Sellest tingituna tekivad esimesed haiguskolded põllul juba varakult kartulikasvu hooajal. Pikenenud on aeg, mille jooksul infektsioon võib tekkida, ja haigustekitaja lühem elutsükkel suurendavad haiguse intensiivsust ja mõju oluliselt.
P. infestans oospoorid. J. A. Corcoles
Praeguseks on peaaegu kõikjal Euroopas olemas mõlemad lehemädaniku paarumistüübid, nii A1 kui A2, mille tulemusena paljuneb P. infestans nüüd ka suguliselt. See raskendab olukorda veelgi, kuna geneetilised muutused loovad eeldused kohastumustele (näiteks kohastumine muutuvate kliimatingimustega või resistentsus mõne fungitsiidi vastu) ja sugulise paljunemise lõpp-produktiks on paksuseinalised oospoorid, mis suudavad mullas eluvõimelisena säilida mitmeid aastaid.
Lehemädanik on kartuli pealsed hävitanud.
Kartuli lehemädanik on väga ohtlik haigus, kuna ta levib põllul soodsates tingimustes massiliselt tekkivate zoospooride ehk rändeostega väga kiiresti edasi. Algselt näiliselt vähetähtsast infektsiooni tasemest (kui sümptomid ei ole silmaga eriti nähtavad) hoolimata, võib P. infestans hävitada terved põllud kahe nädala jooksul.
Eoseid produtseeriv lehemädaniku laik.
Mõned haigustekitaja tüved on võimelised ühest eluvõimelisest eosest välja arenema sporuleeruvaks laiguks 2,5-4 päeva jooksul. Kuna patogeen suudab nüüdsel ajal siseneda taime palju lühema aja jooksul kui varem, siis infektsiooniperioodide arv ühe vegetatsiooniperioodi jooksul on mitmekordistunud.
Nakatuvad kõik taime osad nii maa peal kui maa all, välja arvatud juured. Põhiline kahju tuleneb lehestiku hävimisest, mille tulemusena kahaneb taime elujõulisus ja areng ja mugulate nakatumisest pruunmädanikku, millega kaasneb saagikadu. Praegust P. infestans populatsiooni võibki iseloomustada tunduvalt suurema agressiivsusega mugulate suhtes, mitte ainult nakatunud mugulate arvu järjepideva suurenemise, vaid ka sümptomite raskusaste suurenemise ja nakkuse kiirema levimise poolest tervetele mugulatele koristamise käigus ja ka hiljem säilitamisel.
Nakatuvad kõik taime osad nii maa peal kui maa all, välja arvatud juured. Põhiline kahju tuleneb lehestiku hävimisest, mille tulemusena kahaneb taime elujõulisus ja areng ja mugulate nakatumisest pruunmädanikku, millega kaasneb saagikadu. Praegust P. infestans populatsiooni võibki iseloomustada tunduvalt suurema agressiivsusega mugulate suhtes, mitte ainult nakatunud mugulate arvu järjepideva suurenemise, vaid ka sümptomite raskusaste suurenemise ja nakkuse kiirema levimise poolest tervetele mugulatele koristamise käigus ja ka hiljem säilitamisel.