P. infestans oospoorid. J. A. Corcoles.
Kartuli-lehemädaniku tekitaja Phytophthora infestans suudab üle elada ebasoodsaid perioode, näiteks külmad talved või kuumad ja kuivad suved, kas hüüfidena oma peremeestaimedes (kartuli mugulates või vartes; tomatil viljades) või spetsiaalsete püsieostena, mida tuntakse oospooridena ja mis tekivad sugulise paljunemise tagajärjel.
Phytophthora infestans sporangiumid. A. Aav
Massiline haiguse levimine kasvuperioodi jooksul on üldjuhul põhjustatud mittesugulisest paljunemisest pärinevatest sporangiumitest, mis levivad kas tuule või vihmaga (joonis 2). Sporangiumid kas moodustavad koheselt idumõigu ja idanevad (otsene idanemine) või moodustab zoospoore - kaudne idanemine (tavaliselt madalatel temperatuuridel). Eoste idanemine (nii otsene kui kaudne) ja taime nakatamine saab toimuda ainult niiskes keskkonnas. See tähendab, et vältimatult on vajalik kas kaste või vihma olemasolu. Kuna idumõigu moodustamine võtab aega umbes poolteist tundi ja taime sisenemine üks kuni kaks tundi, siis nakatumine saab toimuda ainult tingimustes, kus lehed püsivad järjest märjana vähemalt kolm tundi. Haigustekitaja kõige agressiivsemate tüvedel soodsas temperatuuri vahemikus (15-20° C), võtab haigustsükkel eose arengu algusest kuni kahjustuslaikudeni, kus moodustuvad juba uued eosed aega ainult 2,5-4 päeva. Temperatuuridel üle 28 ° C peatub areng tavaliselt kõikide haigustekitaja tüvede puhul ja see jätkub, kui taas jahedamaks läheb. Temperatuuri, sademete hulga ja relatiivse õhuniiskuse abil on võimalik prognoosida lehemädaniku leviku riski algaval hooajal. Iseäranis just praeguse lehemädaniku kiire arengu tulemusena ei saa kartulikasvatajad haigusele soodsates tingimustes lehemädaniku tõrjuda efektiivselt ilma lehemädaniku tõrjesüsteemita. Eriti raske on lehemädaniku leviku takistamine siis, kui eesmärgiks on vähene/olematu fungitsiidide kasutus, näiteks maheviljeluses.
Üks peamisi patogeeni esmase nakkuse allikaid on hoidlates säilinud nakatunud seemnemugulad. Enne kartuli mahapanekut tuleks seeme sorteerida ja kahjustunud mugulad eraldada; visuaalselt vähemärgatavad sümptomid võivad jääda tähelepanuta ja sel juhul võivad haiged mugulad ikkagi seemne hulka sattuda.
Esmased haigusnähud põllul on tekkinud eostest, mis pärinevad haigetest mädakartuli kuhjadest (rohkem Lääne-Euroopas) või maha pandud haigetest mugulatest. Eoste levimine kuhjadest toimub juba kasvuhooaja alguses ja varasemal ajal oligi see põhiliseks varase nakkuse allikaks. Tänapäeval on sellised kuhjad suuresti likvideeritud ja prognoositavalt pärineb nüüdsel ajal ligi 50% esmastest kolletest põllul saastunud seemnemugulatest. Juba kaheksa nädala pärast peale mugulate mahapanekut muutub nakkus mõnel vastuvõtlikuma sordiga põllul nähtavaks, varrevormina.
Mullas olevad oospoorid idanevad ja moodustavad ühe sporangiumi, millest idanevad zoospoorid ehk rändeosed. Kuna zoospoorid on varustatud viburiga, siis nad liiguvad märjas mullas vabalt ringi ja kokkupuutel kartuli varte või lehtedega põhjustavad taime nakkuse. Oospoorid ja zoospoorid võivad taimede alumistele osadele kanduda mullavee pritsmetega. Soodsaimad tingimused oospooride idanemiseks on märg muld ja temperatuuri vahemik 10-20° C.
Peremeestaimed harilik tomat ja petuunia.
Mitmed kartuliga suguluses olevad taimeliigid võivad lehemädaniku tekitajale olla peremeestaimeks. Näiteks perekonnast harilik tomat, petuunia ja mitmed metsikud maavitsalised sugukonnast Solanum.