P. infestans nekrootilised laigud.
Haiguslaigud varieeruvad välimuselt sõltuvalt nii ilmast kui ka kartulisordi vastuvõtlikkusest haigusele. Niisketes tingimustes algab haigus vesiste, selgete piirjoonteta laikudena lehtedel, diameetriga 1-2 cm.
P. infestans mütseeli kirme lehe alumisel küljel.
Sellistele laikudele võib mõne tunni jooksul moodustuda õhuke valge seeneniidistiku ehk mütseeli kirme, mis koosneb sporangiumikandjatest ja neil asuvatest spooridest ehk eostest.
P. infestans mütseeli kirme lehe ülemisel pinnal.
Seeneniidistiku kirme moodustus varem ainult lehe alumisele küljele, kuid mõned uuemad P. infestans tüved suudavad moodustada mütseeli kirme koos eostega lehe mõlemale küljele.
Selgelt piiritletud ümarad laigud - P. infestans.
Haigestunud laikude värvus võib varieeruda ja muutuda vaid ühe päeva jooksul kahvatu rohelisest kuni pruunikashallini või isegi tumepruunini, ning värvimuutuse tagajärjel pindmine mütseeli kirme kiht kaob. Pärast seda muutust on haiguslaigud selgelt piiritletud ja kujult ebasümmeetriliselt ümarad laigud.
P. infestans mütseeli kirme nekrootilise laigu ääres.
Kui laigud suurenevad, siis tekib nekrootiliste laikude äärde 0,5-1 cm ulatuses taas vesine ala, kuhu uuesti moodustub mütseeli kirme.
Lehemädanikust tugevalt nakatunud lehed.
Protsess kordub korduvalt, kuni terve leht on nakatunud ja hävib.
P. infestans laik ebasoodsates arengutingimustes.
Tingimustes, mis ei ole seene arenguks soodsad, näiteks kõrged temperatuurid (> 25° C), põud või haigusele vähem vastuvõtlik kartulisort, hakkab nakatunud pinna pruunistumine varem pihta.
Ebatüüpilised P. infestans laigud.
Mütseel võib küll moodustuda, kuid see reeglina eoseid ei moodusta või teeb seda vähesel määral ning vana nekrootilise laigu kõrvale tekkiv uus nakatunud ala on palju kitsam või puudub, võrreldes patogeeni arenguga soodsates tingimustes.