Oospooridest põhjustatud mullanakkuse sümptomid.
Epideemia ulatus sõltub aastast, seemnemugulate kvaliteedist ja põllu olukorrast (kas muld sisaldab patogeeni). Kõrgendatud riskiga aastad on need, kus ilmastik on soodne patogeeni levikuks ja arenguks (mõõdukalt jahe, vihmane, tuuline). Seemnemugulate olukord sõltub sellest, kas põllul või hoidlas oli nakkust ja mil määral said mugulad sellest saastatud. Põllu kvaliteet oleneb sellest, kas muld on prognoositavalt saastunud suure hulga oospooridega.
Nakatunud mugulaid ei tohiks üldse maha panna. Kui seda siiski tehakse, siis tuleb mugulatest edasipidi kasvavaid taimi pidada potentsiaalseteks nakkuse kandjateks ja neid töödelda vastavalt, s.t. peale 85% taimede tärkamist, tuleb põldu küllaldaselt pritsida süsteemse fungitsiidiga. Tööd tuleks korrata vähemalt kaks korda, intervalliga 4-10 päeva (olenevalt preparaadi mõjususest). Kui põllul ikkagi avastatakse mõni kahjustunud taim, tuleb see ära korjata ja hävitada. Ka naabruses asuvatel põldudel peab toimuma pidev monitooring ning väiksemagi lehemädanikule viitava sümptomi leidmisel tuleb kasutusele võtta vajalikud meetmed.
Ehkki mõlemad paarumistüübid A1 ja A2 ning uus suguliselt paljunev P. infestans populatsioonid eksisteerivad kogu Euroopas, ei ole oospoorid siiski peamine algnakkuse põhjustaja enamustes Euroopa maades. Vaid Põhjamaades ja Hollandis on oopoorid oluliseks lehemädanikutekitaja esmase nakkuse allikaks. Kartulitaimedel, mis kasvavad oospooridega saastunud põldudel, võib nakkus avalduda ka alles kasvuperioodi lõpupoole (olenevalt ilmastiku tingimustest). Lompide tekkimisel peale suuri sadusid, tuleb selliseid põlde kindlasti pidada riskantseteks ja tõrjuda vastavalt. Siin kohal on nakatumise risk suurem just vanematel taimedel, kelle alumised lehed puutuvad rohkem kokku märja mullaga.
Nakatunud mugulaid ei tohiks üldse maha panna. Kui seda siiski tehakse, siis tuleb mugulatest edasipidi kasvavaid taimi pidada potentsiaalseteks nakkuse kandjateks ja neid töödelda vastavalt, s.t. peale 85% taimede tärkamist, tuleb põldu küllaldaselt pritsida süsteemse fungitsiidiga. Tööd tuleks korrata vähemalt kaks korda, intervalliga 4-10 päeva (olenevalt preparaadi mõjususest). Kui põllul ikkagi avastatakse mõni kahjustunud taim, tuleb see ära korjata ja hävitada. Ka naabruses asuvatel põldudel peab toimuma pidev monitooring ning väiksemagi lehemädanikule viitava sümptomi leidmisel tuleb kasutusele võtta vajalikud meetmed.
Ehkki mõlemad paarumistüübid A1 ja A2 ning uus suguliselt paljunev P. infestans populatsioonid eksisteerivad kogu Euroopas, ei ole oospoorid siiski peamine algnakkuse põhjustaja enamustes Euroopa maades. Vaid Põhjamaades ja Hollandis on oopoorid oluliseks lehemädanikutekitaja esmase nakkuse allikaks. Kartulitaimedel, mis kasvavad oospooridega saastunud põldudel, võib nakkus avalduda ka alles kasvuperioodi lõpupoole (olenevalt ilmastiku tingimustest). Lompide tekkimisel peale suuri sadusid, tuleb selliseid põlde kindlasti pidada riskantseteks ja tõrjuda vastavalt. Siin kohal on nakatumise risk suurem just vanematel taimedel, kelle alumised lehed puutuvad rohkem kokku märja mullaga.
Põldudel, mida ei ole põhjust pidada otseselt nakkusohtlikuks, rakendatakse tõrjemeetmeid vastavalt soovitustele ja monitooringule. Sama kehtib ka põldudele, kuhu on maha pandud võimalik nakatunud seemnematerjal (pole kindel, kas patogeen on mugulas või mitte), kuid haigussümptomeid pole ilmnenud kasvuperioodi keskpaigaks.